Oligi käes juba kaua oodatud teine seiklus augusti esimeses pooles, vesi oli mõnusalt soe, päike enam mitte nii palav ja metsad kukeseeni täis. Nii ootas meid Peipsi äärne teekond Värskani oma rikaste metsade ja järveäärsete telkimisaladega. Ka sel korral võtsime kaasa veel ühe pere lastega, kellele haagisepisiku andsime. Isegi mõned vihmased ilmad ei heidutanud meid, ostsime poest kaasa markiisi, mille kahe haagise vahele seadsime ja endale katusealuse tegime. Kaks nädalat haagises möödus üllatavalt ruttu ja tunne, et koju ei tahaks veel minna kasvas iga päevaga. Haagises oli ju kõik eluks vajalik olemas.
Nii hommikukohv kui pannkoogid valmisid omas köögis just nii nagu kodus. Söögi tegemine oli kolme pere koostöö, kui naised tegid süüa, käisid mehed lastega ujumas või ratastega sõitmas. Ühes ööbismiskohas oli eriti mõnus olemine, järve kaldani oli kuskil 100m, matkarajad rattasõiduks algasid otse haagiste tagant, mets kus oleks saanud vikatiga kukeseeni korjata oli samuti kohe meie kõrval ja oja vulises teiselpool 200m kaugusel. Maksma ei pidanud midagi, ainult elektri saamiseks viisime lahkele naabrimehele tänutäheks midagi. Muidu kasutasime voolu saamiseks generaatorit aga seal oli see meile veel lihtsam. Haagistel on muidu endal ka akud peal, aga seda sai kasutada väikesteks tarbimisteks, nt öösiti valgustuse saamiseks ja telefoni aku laadimiseks. Teleri ja läpaka jaoks oli vaja siiski genekat või kuskilt voolu saada. Värskas küllastasime ka kuulsat Seto Talumuuseumi ja Tsai Maja. Kui Värskas sai juba küllalt puhatud, liikusime edasi Põlva poole ja sai lastega käidud pokumaal.
Kui meie reis sai lõpusirgele ja oli aeg tagasisõiduks, võtsime taas oma kaardi välja ja vaatasime kuhu järgmisel aastal reisida võiksime. Sel korral otsustasime juba natuke Eestist välja sõita ja uueks sihtkohaks sai Leedu.
